Infoühiskonna areng on jõudnud faasi, kus edasijätkamiseks tuleb ette võtta põhjalikud muudatused. Soome Parlamendi palvel koostas 2004. aastal Helsingi Infotehnoloogia Instituudi doktor Pekka Himanen infoühiskonna arenguga kaasnevate probleeme analüüsiva aruande "Challenges of the Global Information Society". Aruande eesmärk oli vaadelda infoühiskonnaga kaasnevaid globaalse mõõduga väljakutseid ning soovitada alternatiive nendega toime tulemiseks. Kokkuvõtlikult öeldes luua mudel infoühiskonnast ning heaoluriigist. Kuna aruanne oli koostatud 10-aasta perspektiivis, on täna võimalik hinnata, kas ja millisel määral väljatoodud väljakutsed realiseerusid.
Himanen defineerib infoühiskonda kui vastastikkusel koosmõjul põhinevat loomeühiskonda. Kusjuures infoühiskonna puhul ei ole kõige olulisemal kohal uus tehnoloogia vaid ühiskonna tegutsemisviis. Infoühiskonna majanduse alustalaks on innovatsioonist tulenev tootlikuse kasv.
Globaalsete väljakutsete kaardistamiseks toob Himanen välja kümme trendi:
- Riikidevahelise maksupoliitika konkurentsi suurenemine, eesmärgiga meelitada endale kõrgkvalifitseeritud tööjõudu ning investeeringuid;
- Tööjõu uus globaalne jaotumine - tootmine liigub aina enam arengumaadesse, kus on võimalik saada odavamat tööjõudu (huvitaval kombel ei olnudki prognoositud tootva tööstuse automatiseerumist);
- Vananev ühiskond (puudutab arenenud riike);
- Suurenevad kulud hoolekandele, mis on põhjustatud vananevast ühiskonnast ning konkurentsivõimelisest maksupoliitikast;
- Infoühiskonna arengu teine etapp - kui esimene etapp (ca 1960ndad kuni 21. sajandi alguseni) keskendus tehnoloogia arengule, siis teises etapis on kesksel kohal sotsiaalsed aspektid;
- Kultuuritööstuse võidukäik;
- Bio- ja meditsiinitööstuse tõusmine IKT kõrval teiseks oluliseks tööstusharuks;
- Urbaniseerumine jätkub;
- Süvenev palgalõhe vaese ja rikkama ühiskonnakihi vahel ei saa jätkuda;
- Kiire areng ning sotsiaalne lõhestatus suurendab ebastabiilsust.
Trendide nimekiri ei ole täielik, kuid kindlasti kirjeldavad need kümme punkti (teatud mööndustega) viimase kümne aasta arengut. Kuigi tänu linnade maksupoliitikale viiakse suuremad tootmistehased linnadest välja, jätkub linnastumine suure tempoga.
Autor jaotab arengumudelid globaalselt kolme regiooni: Euroopa, Ameerika ning Aasia:
- Sillicon Valley mudel- Ameerika neoliberaalsel lähenemisel "leaving the weak behind" põhinev mudel, mis suurendab lõhestumist erineval majanduslikul järjel olevate ühiskonnakihtide vahel;
- Singapuri mudel - Aasia mudel, mille eesmärk on meelitada regiooni multikultuurseid (minu hinnangul oleks õigem öelda kõiki) ettevõtteid tänu soodsa maksupoliitika rakendamisele. Riik püüab kontrollida kodanike vabadust ning ligipääsu informatsioonile. Selline lähenemine pidurdab regiooni arengut;
- Soome mudel - parim vorm Euroopa infoühiskonna ja heaoluriigi kombinatsioonist, kus inimesed keelduvad lahti laskmast heaoluriigi hüvedest, kuigi nende riigid "tänu" vananevale ühiskonnale enam samal tasemel hüvesid pakkuda ei suuda. Selline tegutsemine viib lõpuks majanduse arengu pidurdumiseni.
Himanen näeb positiivset arengustsenaariumi võimalust vaid Soome mudelil, juhul kui reformitakse oluliselt heaoluriigi sotsiaalsete garantiide tagamist. Tuleb olla proaktiivne ning tagajärgedega tegelemise asemel keskenduda nende ennetamisele. Paljud Euroopa riigid on sellist lähenemist üritanud rakendada. Eesti vaates võib seoseid tõmmata riigi poolt karmistatud laenutingumised, kaoatud õppelaenusoodustused jne - hüved, millega seni on ühiskond arvestanud.
Infoühiskonna arengu kontsepti kaardistamiseks võtab autor aluseks Maslow koostatud mehe füüsiliste vajaduste püramiidi.
Sotsiaalse arengu võtmed:
- Loominguline majandus - Euroopa arenenud riigid peavad panustama tootlikuse tõstmisele läbi innovatsiooni. Olulisemad sektorid: IKT, kultuur ning hoolekanne. Senise puudusena toob autor välja Euroopa nõrga ärimudeli ja brändi ülesehitamise protsessi.
- maksusüsteem peab toetama tootlikust, kuid liiga madalad maksumäärad ei taga vajalikke sotsiaalseid garantiisid;
- töökeskkond peab soodustama innovatsiooni (see eristabki meid tööstuspõhisest ühiskonnast).
- Loominguline heaoluühiskond - vananeva elanikkonnaga riigid ei suuda tagada samal tasemel sotsiaalse paketi pakkumist, mistõttu tuleb seda oluliselt reformida.
- isikutele tuleb pakkuda võrdseid võimalusi, olenemata nende positsioonist;
- suurenenud koostöö era- ning kolmanda sektoriga, riik ei pea kõiki teenuseid ise pakkuma, ainult rahastama;
- kvaliteetne haridussüsteem võrdsete võimalustega on arengu aluseks. Erinevalt Eesti praktikast peab autor haridussüsteemi panustamist ja rahastamist väga oluliseks riigi konkurentsivõime tõstmiseks.
- Inimkeskne ja jätkusuutlik areng - inimesed on innovaatilisemad, kui nende heaolu töökohal on tagatud. Täna pööravad ettevõtted aina rohkem tähelepanu oma töötajate heaolule, kuid viimase statistika kohaselt on tööpäevad veninud pikemaks ning stressitase on tõusnud. Näiteks American Institute of Stress andmetel koguni 80% töötajatest kannatavad stressi all;
- Globaalne kultuur - ühiskonnad peavad suhtuma tolerantsemalt immigratsiooni, võõrtööjõu kasutamine on tulevikus paratamatu. Selle arusaamani on jõudnud paljud riigid, ning ka Eesti on viimasel ajal hakanud enam soodustama kõrgkvalifitseeritud tööjõu- ja õpperännet. Samuti tuleb soodustada arengumaade kaasamist globaalse majanduse arengusse (ennetav meede).
Aruande autori hinnangul kõige kriitilisemaks infoühiskonna arengu aspektiks on ühiskonna enda alustalad. Tehnoloogia aitab arengule kaasa vaid juhul, kui vastavad muudatused leiavad aset ka ühiskonnas endas.
Kindlasti ei saa väita, et tänaseks on Himaneni soovitused 100% kasutusele võetud. Soovitused langevad kokku paljude tulevikku orienteeritud riikide ja ettevõttete strateegiatega.
Allikad:
- Dr. Pekka Himanen (2004) "Challenges of the Global Information Society";
- American Institute of Stress.
