Mis loom on IT-prof?

IT professionaalsuse mõõdupuu on ajas läbi teinud mitmeid muutusi, kui varasemalt piisas nö baasteadmistest, siis tänapäeva kõrgetasemeline tehnoloogia seab aina suuremaid nõudeid. Kaheksakümnendate teises pooles laialt levinud tarkvara valmistooted ei nõudnud suurt pingutust, lähtuti juba olemasolevast lahendusest ning arendajate käed olid seotud. Kuid milline peab olema tänapäeva konkurentsivõimeline professionaal?

Allikas: www.youngcarers.net.au

Tuleb olla spets
Riistvara arengu kiiruse määramisel tuleb enamusel meist pähe Moore'i seadus. Ken Metcalfe hinnangul muutub sarnases tempos ka teave keerukus, samal ajal kui informatsiooni maht kasvab mõõtmatuks. Sellises infohulgas orineteerumine on suur väljakutse ning edu saavutamisel on võtmesõnaks spetsialiseerumine.

Diplom vs kogemus
Heal spetsialistil peavad olema mõlemad. Miks? Sest IT-s on kitsad valdkonnad omavahel tihedalt seotud, seega lisaks kitsa valdkonna tundmisele on oluline lai silmaring. Kooli õppeprogrammid on välja töötatud ja lihvitud aastaid, nad annavad heal (võib-olla isegi parimal?) viisil ülevaate valdkonnast, valdkonna põhitõdedest ja -oskustest ning seal toimuvatest trendudest. Teiselt poolt paber ilma töökogemuseta ei anna midagi: teadmistest üksi on vähe, tuleb osata neid õigesi ja efektiivselt rakendada.

Kitsamale valdkonnale keskendudes on tuleb hoida tasakaalus "heade vanade meetodite" kasutamist ning innovatsiooni. Kahjuks ei kehti IT-s reegel, et "kõik uus on hästi unustatud vana" - või kui ongi, siis kindlasti mitte selle tsivilisatsiooni ajal.
Uusi lahendusi ja meetodeid ei tasu ainult enda teada jätta. Koos teiste proffide panusega saab neid veel paremaks ja atraktiivsemaks muuta. Meeskonnatöö on hindamatu väärtusega.

Täna peab IT-ala professionaal olema pigem visionäär, sihtide seadja, maailma uueks looja. Edu saavutamiseks tuleb olla uudishimulik, julgeda katsetada ning omada avatud mõttemaailma. Võimatu on olla edukas igas valdkonnas korraga, seega tuleb fokuseerida oma energia ning seada prioriteedid. Loomulikult on igal spetsialiseerumisel piirid - kahtlen, et tööturul on olemas  konkurentsivõimelisi IT-proffe, kes tunneksid vaid üht operatsioonisüsteemi, üht keelt, üht metoodikat. Tegelikult tagab see edu, mitte ainult IT vaid ka teistest valdkondades.

Aga mis kõige peamine: tuleb nautida seda, mida teed.

Allikad:

• ITSPEA;
• Ken Metcalfe "What does IT professional really mean?".

Tarkvara kasutatavus

Internetilehitseja e. browseri kasutatavuse (usability) (sh ergonoomilisuse) olulisus on viimasel ajal oluliselt tõusnud, kuivõrd aina rohkem rakendusi muutuvad veebipõhisteks või võtavad paralleelselt kasutusele veebiliideseid - näiteks MS Office 365 või mõned aastad tagasi Google'i poolt turule toodud OS Chromium, internetilehitseja on kui omaette operatsioonisüsteem.

Kuigi ÕS'i järgi on ergonoomika teadus inimestele kõige soodsamatest tegevusviisidest, -vahenditest ja -keskkonnast, seostaksin mina selle mõiste pigem füüsiliste mõjuteguritega a'la laua ergonoomilisus ehk kas laua ehitamisel on arvestatud inimkeha proportsioonidega jne. Tarkvara puhul lähtuksin terminist kasutatavus, mis ühendab aga endas nii ergonoomika kui ka nn human factor'i. Teiselt poolt International Ergonomics Association peab ergonoomikat ja human factor'it sünonüümideks:

Ergonomics (or human factors) is the scientific discipline concerned with the understanding of interactions among humans and other elements of a system, and the profession that applies theory, principles, data and methods to design in order to optimize human well-being and overall system performance.

Internetilehitseja kasutatavus kui eduloo üks alustaladest

Allikas: www.dtelepathy.com/

Sakid e Tab'id, nagu meie neid tunneme, võttis esimesena kasutusele 1994. aastal InternetWorks, kuid laiema publiku seas muutis sakkide kasutamise populaarseks siiski 2000. aastal Mac OS-il jooksev Opera, millele järgnesid MultiViews (MultiZilla), Galeon, Mozilla jne. Kasutajad adapteerusid kiiresti sakkide kasutamisega, kuivõrd see andis parema ülevaate lahti olevatest akendest ning võimaldas hoida põhioperatsioonisüsteemi "puhtana" - kuna kõik sakid olid avanud ühes internetilehitseja aknas. Internetilehitsejate puhul on keeruline tuua välja konkreetseid lahendusi, mis ei ole piisavalt arvesse võtnud ergonoomikat, pigem avandub negatiivne mõju teatud lahenduste kasutamata jätmises. IE läks sakkidele üle alles 2006. aastal ning kindlasti oli sellel oma mõju IE populaarsusele tavakasutajate seas.

Funktsionaalsuste kõrval on olulisel kohal ka lehitseja kujundus. Täna pea 60% turuosa kattev Chrome  oli üks esimesi, mis võttis kasutusele nö puhta kujunduse ning kogu menüüriba sakkide ning aadressi välja kohalt peideti paremal asuva seadete nupu alla. Selline samm muutis lehitseja kergemini loetavaks ning jättis rohkem ruumi leheküljel asuva info kuvamiseks.
Paindlikkus ja kasutatavus on aidanud Google'il tagada seda, et 60% kasutajate puhul ütleb "internet" justnimelt Chrome'i ikoon.

Allikas: www.w3schools.com/browsers/browsers_stats.asp

Pigem on kõikvõimalikud lisafunktsionaalsused muutnud veebilehtede loomise aina keerulisemaks ning nii mõnelgi korral kuvatakse arendajale veateade, sest browser töötleb javascript'i mingil unikaalsel moel. Teatud aeg tagasi oli internetilehitseja vaid lihtne vahend HTML-i kuvamiseks, täna on see miskit palju enamat. Kõikvõimale lisavidinate kasutuselevõtt viib aina rohkem asju arendaja kontrolli alt välja.

Litsentsi valiku mõju projekti käekäigule

Litsents on kui kasutusluba, mis sätestab kasutaja õigused ja kohustused. Samuti määrab litsents kaitsemeetmed, millest saab lähtuda konflikti lahendamise korral.

NetBeans IDE 6.0 versioonis võeti lisaks Common Development and Distribution License (CDDL) kasutusele ka GNU Public License (GPL) v.2. Miks võttis NetBeans lisaks CDDL'ile kasutusele ka GPL? Kliendibaasi suurendamiseks - kõikidel ei olnud võimalik kasutada CDDL-i ning GPL v2 on Linuxi-sõbralikum. Praktikas toimib kahekordse litsentseerimine lihtsalt - kasutaja saab valida, millise litsentsi alt ta tarkvara kasutada soovib.

2013. aastal vahetas Oracle senise Berkeley DB litsentsi AGPL-i vastu. Muudatus tõi Berkeley DB kasutatavatele veebiarendajatele kohustuse muuta kättesaadavaks nende veebirakenduse allikad ning terve rakendus pidi olema kaetud, kas GPLv3 või AGPL litsentsiga. Kuigi Oracle'il on täielik õigus etteteavitamata litsentsi muuta, siis arendajate hinnangul oli tegu usalduse reetmisega ning nii mõnedki hakkasid vaatama alternatiivide poole.

Litsentsi valikul tuleb arvesse võtta tarkvara levitamise ärimudelit ning võimalikke kliente. Julgen väita, et Linux'i süsteemid ei oleks kindlasti nii levinud, kui Linus Torvalds poleks valinud GNU litsensi kasuks.

Kids these days, they just don't care
Teiselt poolt tundub, et paljud noored arendajad ei hooli üldse litsentside kasutamisest. Aaron Williamson 2013. aastal läbi viidud katsetus näitab, et paljudel GitHub's avaldatud töödel puudus igasugune litsentsivalik. Ülevaate koostamiseks skaneeriti vaid 28% hoidlas olevatest kannetest ning nendest vaid ca 15% viitasid mingisuguselegi litsentsi olemasolule.
Enamasti mainiti seda vaid readme-failis ja sealgi esines vasturääkivusi: näiteks üks programmidest pidi kasutama GPL-i, kuid lisatingimusega "for non-commercial use only", mis sisuliselt läheb vastuollu GPL nõuetega.

Williamson tõi ühe põhjusena välja nõrgenenud FSF positsiooni seoses veebikeelde laia kasutuselevõtuga. Litsentsideta tarkvara ei ole siiski midagi uut vaid pigem hästi unustatud vana. Kuid tänases õigusruumis litsentsiga kaitsmata koodi avaldamine ei ole parem kui koodi avaldamata jätmine. Arendajadki on välja toonud trendi, et paljud ettevõtted kustutavad litsentsiga katmata projekte, kuivõrd selles ei nähta kasu avavara kogukonnale. GitHub'i  sõnul pooldavad nad vaikimisi "all rights reserved" litsentse, kuna ei soovi, et kasutajad loobuksid õigustest, millest nad aru ei saa.

Juhul kui huvitava projekti juures puudub info litsentsi kohta, tuleks seda arendajalt järgi uurida, kuid enamasti peaks litsentsi kasutamine olema arendaja huvides.

Allikad:

1. Aaron Williamson'i katsetuse kirjeldus theregister.co.uk lehel;
2. Simon Phipps "Oracle switches Berkeley DB license", InfoWorld;
3. https://netbeans.org/ 

The Case for Copyright Reform - Christian Engström MEP & Rick Falkvinge

Christian Engström MEP & Rick Falkvinge raamat "The Case for Copyright Reform" kirjeldab Rootsi Piraadipartei ja europarlamendi Roheliste ja Euroopa Vabaliidu fraktsiooni seisukohta autoriõiguse küsimuses. Eesmärk on jätta autoriõiguse regulatsioon kehtima üksnes juhul kui loomingut levitatakse ärilistel eesmärkidel, eraviisiline tarbimine oleks tasuta.

Kas on võimalik balansseerida autoriõigusi ning isiku õigust eraelu puutumatusele?
Kuivõrd infotehnoloogilises maailmas inimestevahelist suhtlust ja materjalide jagamist saab taandada vaid nullide ja ühtede vahetamiseks, siis Piraadipartei arvates, et ole võimalik ilma isikutevahelist eravestlust pealt kuulamata jälgida, kas ja millistel tingimustel autoriõigustega kaitstud materjali edastatud on. Massiline pealtkuulamine riivaks oluliselt õigust eraelu puutumatusele. Tinglikult saame parareeli tõmmata kriminaaluurimisega, mille käigus peab politsei pealtkuulamiseks saama kõigepealt loa kohtult.

Muusika, video, raamatud jm teosed peaksid olema kaitstud ühetaoliselt: raamatuid tohib tsiteerida, refereerides oleme kohustatud lisama vastava viite jne - sama loogika peaks kehtima ka mujal. Sellisel juhul saaksime tagada autori moraalse õiguse realiseerumise.

We want to set all non-commercial copying and use free, and we want to shorten the commercial protection time. But we want to keep the commercial exclusivity in a way that allows most business models that are viable today to continue to work. (The Case for Copyright Reform, lk 5)

Kas iga looming peaks olema tasuta kõigile tutvumiseks kättesaadav, on minu hinnangul ikkagi autori otsustada. Praegusel hetkel jääb Piraadipartei esitatud ettepanekust mulje nagu autor oleks kohustatud oma loomingut eratarbimise eesmäril tasuta jagama. Autorile peab siiski säilima õigus otsustada, kas ja millistel tingimustel ta oma loomingut jagab. Kuid juhul kui on tehtud otsus loomingu avaldamiseks, siis peaks selle kasutamist reguleerima seadusandlus, mitte ei saaks siinkohal iga autor kehtestada regulatsiooni oma äranägemise järgi.

Autoriõigusest tulenev kaitse laieneb nt ka tarkvara lähtekoodile. Lähtekood on samasugune looming ja seeläbi ka intellektuaalne omand nagu romaani tekst või mõni musikaalne teos. Juhul kui looming peaks olema tasuta (kui kasutus on vaid eratarbimiseks), siis minu hinnangul tekib arendajatel kohustus oma lähtekoodi avaldada, juhul kui nad soovivad oma tootega turule tulla. Kas saaksime nõuda näiteks tasuliste operatsioonisüsteemide tasuta jagamist eratarbimise eesmärgil? Sellisel juhul jõuaksime kiiresti absurdse olukorrani.
Ning kuna ettepaneku kohaselt peaks DRM keelatud olema, siis võiks järeldada, et arendajal ei olegi õigust oma loomingut kopeerimise eest kaitsta.

Kokkuvõtteks: minu hinnangul on Copyright Reform liialt audio, video ja muu kultuurloomingu keskne, arvestamata sealjuures teisi valdkondi, millele autoriõiguste kaitse samuti laieneb. Küll nõustun ma väljatooduga, et autorikaitse tagamiseks tuleb leida viise, mis ei riiva õigust eraelu puutumatusele.

Igasugune kehtiva seadusandluse muutmine eriti veel Euroopa Liidu tasandil on väga aeganõudev protsess ning lähiajal me sellele loota siiski ei saa.

Allikas: mimiandeunice.com

Allikas: Christian Engström MEP & Rick Falkvinge (2012) "The Case for Copyright Reform".

The Internet of Things

The Internet of Things (IoT) on seni peetud tulevikunägemuseks, kus igal inimesel, loomal, objektil on oma unikaalne identifikaator, nn IP-number. IoT mainis esimest korda Kevin Ashton. Seni on IoT ajastut seostatud pigem IPv6 tulekuga.

AtenLabs asutaja Dan Tentler eksperiment aga tõestab, et IoT ei ole siiski enam kauge tulevik, vaid toimib nüüd ja praegu.
Lühidalt kirjeldades: eksperimendi käigus skaneeris Tentler loodud programmiga IPv4 avalikke IP-aadresse. Tentler otsustas aadressite osas valimit eraldi mitte teha ning skaneerida neid kõiki. Juhul kui nendeni pääsemiseks ei küsinud server sisselogimisinformatsiooni, tegi programm ekraanipildi, salvestas selle ning seejärel pöördus järgmise IP poole (nn ‘internet-wide vnc scan’). Etteruttavalt mainin, et süsteemile ligi pääsedes oli võimalik kõiki toiminguid avanenud aknas kaugjuhtimise teel teha, kuid sellisel juhul oleks see illegaalne. Tentler'i programm piirdus vaid ekraanipildi tegemisega ning kuna süsteemid olid avalikuilt kättesaadavad (ei küsinud mingisugustki autentimise informatsiooni), siis ei olnud tegu ebaseadusliku tegevusega.

Tulemused olid üllatavad.

Probleemideta pääseti ligi erinevate tavakasutajate arvutiteni, e-kodu süsteemideni, veebikaamerateni aga ka keskkondadeni, mis loogiliselt mõeldes, oleksid pidanud olema hästi turvatud nagu haiglas olevate patsientide külge kinnitatud monitoorimise süsteemid, tööstustes tootmist kontrollivad süsteemid, elektrijaamad (sh hüdroelektrijaamad), sateliidid (!). Põhimõtteliselt oli võimalik korraldada totaalne kaos. Olukorra tõsiduse illustreerimiseks sobib hästi allolev pilt.

Tööstuslikud kontrollsüsteemid, mis on ühendatud internetiga. Allikas: https://icsmap.shodan.io/ 

Kuid ei olnud puudust ka kurioossumistest: leiti ka internetiga ühendatud kaardinad. Jah, kui isegi kaardinad omavad internetis oma IP'd, siis oleme ilmselt ikkagi jõudnud IoT ajastusse kus igal inimesel, loomal, objektil on oma IP.

Huvilistel on võimalik vaadata Dan Tentler'i esitlust eksperimendist Hack In The Box Security Conference'il või lugeda Forbes ajakirjaniku Kashmir Hill atriklit