IT-tugilahendused

Turul on palju tooteid, mis on suunatud puuetega inimestele. Enamasti on tegu toodetega, mis aitavad sihtrühmal igapäevatoimetustega paremini toime tulla. Need tooted ei ole kunagi olnud odavamate seast ning nende modifitseerimine individuaalsete nõuete järgi tavaliselt üsna kulukas protsess.

IT-huvilisest Raul Krauthausen ostis endale 3D printeri ning kuigi esialgseks ideeks oli välja printida võtmehoidjaid või telefoniümbriseid, siis peagi otsustas ta panustada pigem enda heaolusse ning printis kaasaskantava kaldtee.

Kuna Krauthausen kasutab elektroonilist ratastooli, siis kõnniteele saamine või sealt maha tulek pole alati kõige kergem. Peale paarikümmend tundi printimist said valmisid kollased kolmnurgad, mis said modifitseeritud Krauthausen'i ratastooli järgi selliselt, et rattad nendelt maha ei libiseks.

Allikas: BBC News

Tõsi küll, nende kolmnurkade paikapanemiseks vajab Krauthausen veel kõrvalinimeste abi, kuid nende paigaldamisega saab hakkama isegi laps.

Kas 3D printer võiks pakkuda uusi ja taskukohaseid lahendusi puuetega inimestele?

3D printerid võimaldavad suhteliselt väikese kuluga toota igapäevaelu lihtsustavaid seadeid - näiteks ratastooli külge kinnitatav joogitopsihoidja vms. Täna erikinnitusega topsihoidjate hinnad on üllatavalt kõrged - küündides suisa kümnetesse eurodesse.

3D printeri kasulikkuse näiteid võib välja tuua lõputult - ilmselt on tegu lahendusega, mis toob igapäevatooted lähemale puuetega inimestele. Nad saavad neid tooteid ise oma vajaduse järgi kohendada ja "välja printida".

Projects with hacker mindset

Igaühel on vast oma arusaam sellest, kes on häkker ning milline on tema tööpõld. Osad seostavad teda pigem pahalasega, teised näevad temas hoopis turvalisuse ja demokraatia eest võitlejat ning kolmandad seostavad teda pigem igasuguse režiimi vastu mässajaga, anarhistiga. Ilmselt igas väites on tükike tõde olemas. Üldiselt võib öelda, et häkker on keegi, kes rakendab tehnoloogiat oskuslikult väljaspool selle ettenähtud kasutusala. Kusjuures tehnoloogia ei pruugi siinkohal tähendada üldse mitte ainult infotehnoloogiat. Üldiselt kasutatakse häkkerlikku mõtteviisi mitmetes projektides.

Ruby, 21
Ruby sünni taga 1993. aastal oli Yukihiro Matsumoto (“Matz”) ning tema kolleeg. Matz otsis endale sobivat programmeerimiskeelt, kuid seda ta ei leidnud ning otsustas luua oma. Esimene versioon nägi ilmavalgust juba kaks aastat hiljem ning suure töö tulemusena levis Ruby väljapoole Jaapani piire 1998. Kuulsus saabus 2005. aastal tänu Ruby on Rail’sile. Tänaseks on Ruby jõudnud täiskasvanud ikka ning omab suurt toetajaskonda.

Uue programmeerimiskeele loomine on ehtne häkkerlikku mõtlemisviisi kasutamise näide: avalikkusele suunatud, nõuab tehnoloogilist taipu, heatahtlik jne.

Parimad kohtuvad Locked Shields’is
Oma ala tipud kohtuvad iga-aastastel kübersõjamängudel. Locked Shields on NATO organiseeritud kahepäevane õppus Tallinnas, mis mängib juhtivat rolli küberhariduse ja –teave jagamisel eesmärgiga toetada liikmesriikide digitaalset kaitsevõimet. Üllatavalt ei ole siin tegemist nö traditsioonilise õppusega, kuna kaasatud on väga suur hulk tsiviilisikuid. Õppus peegeldab väga hästi tõsiasja, et kübersõjas on rünnakud suunatud ka tsiviilsüsteemide vastu nagu pangad jne.

Meeskonnad jagunevad siniseks, punaseks, roheliseks, valgeks ja kollaseks ning igal osalejad on omad kindlad ülesanded.

2013. aasta Locked Shields õppuste raport on kättesaadav siit.

Kuigi sõjamängudel osalemine ei kuulu häkkeri nö tavaülesannete hulka, on igati tänuväärt, et oma ala tipud soovivad panustada julgeoleku tagamisse.

Vahelduseks natuke kurioosumit ka...
Väitele, et droonidest saab meie tulevik, ei vaidle ilmselt enam keegi vastu. Kuid mis juhtub siis kui ühendada see mõne söögiga? Nt esimene oskuslik "häkkerist kokk" lõi drooni, mille konstruktsioon koosneb peamisest šokolaadist (!). 

Keegi soovib ühineda lendava koogi meisterdamisel, anyone?

‘Peek-a-boo Google Sees You’

Käesoleva aja üheks väljakutseks on ühendada infovabadus, privaatsus ja teiselt poolt turvalisus selliselt, et inimesed infotehnoloogiast võimalikult palju kasu saaksid. Võime öelda, et info vaba liikumine on inimõigus ning vaba internet on e-ajastu sõnavabaduse lahutamatu osa. Küberturvalisuse tagamise eesmärgil on kasutusele võetud privaatsust ja infovabadust kahjustavaid meetmeid, nagu tegevuste jälgimine, tsensuur jpm (nt NSA-skandaal). Digitaalse kapseldamise asemel tuleks siiski leida teisi võimalusi turvalisuse, privaatsuse ja vabaduse ühendamiseks - turvalisus on ju tegelikult eeldus internetti vabaks kasutamiseks.

Peek-a-boo Google Sees You
Privaatsuse üheks vast et kõige häirivamaks rikkumiseks peetakse isiku tegevuse jälgitavust internetis. Sellele viitas ka Mark Andrejevic, kui võttis 2007. aastal esimesena kasutusele mõiste "Digital Enclosure" ehk digiaedik.

"Digital enclosure - the creation of an interactive realm wherein every action and transaction generates information about itself"

Andrejevic'i sõnul jätab iga tegevust virtuaalses maailmas jälje, mida on võimalik hiljem andmebaasidest kätte saada. Kuigi Andrejevic'i sõnul ohustab monitoorimine interneti vaba kasutamist, ei saa seda siiski pidada millekski erakordseks. Ka füüsilises maailmas jätab iga tegevus endast jälje, virtuaalse maailma "jälgi" on vaid lihtsam töödelda.

Allikas: popularresistance.org

Eks igaühe tegevus või tegevusetus paneb täpsemalt paika indiviidi privaatsuse piirid - ehk millist infokogumit ollakse nõus enda kohta avaldama või ei tehta sellest suurt numbrit, kui iga samm kuskil kajastub. Samas on levinud igand e-ajastust, et internetis peabki saama täiesti anonüümselt ja karistamatult tegutseda. Osaliselt võib teemat siduda ka eelmise postitusega, kus mainisin EPL Online anonüümse kommenteerimise võimaluse kaotamist, mis tegelikult osutus vaid ajutiseks: isikute privaatsust ei rikutud (kuigi mõned kommentaatorid arvasid nii), arvamuse avaldamine oma nime all on 'reaalses elus' täiesti normaalne nähtus. Ning kui midagi ei julgeta oma nime all välja öelda, siis ehk tasuks see välja ütlemata jätta?

Teiselt poolt on võimalik enne iga IKT teenuse kasutamist tutvuda selle privaatsuse tingimustega ning mittenõustumise korral teenus kasutamata jätta. Ja kui siiski peaks juhtuma, et andmed lekivad, siis enamus juhtumitest ei juhtu esialgu midagi ning probleem on lahendatav info eemaldamisega sealt, kus seda olema ei peaks.

Kõik privaatsust rikkuvad asjaolud ei ole siiski isiku kontrolli all - teatud riigid on võtnud vastu seadused, mis annavad õiguse vaba internetikasutamise piiramiseks ja inimeste jälgimiseks. Ettekäändeks tuuakse küberkaitset, kuritegevuse ja terrorismi vastast võitlust ning privaatsust. Pahatihti on tegelikuks motiiviks autoritaarsete riikide soov oma kodanikke kontrollida ja info vaba liikuvust piirata, sest info piiriülene liikuvus ohustab mittedemokraatlike režiimide stabiilsust.

Üleliia suurt paranoiat külvata siiski ei tasu, tänagi on ju kõikide isikutunnistustele välja antud sertifikaadid koos andmetega kättesaadavad SK LDAP-kataloogiteenuse kaudu. Iga väikseima infokillu avalikustamine ei too endaga alti kaasa privaatsuse rikkumist, kuid teatud määral 'jälgede jätmine' on kahjuks tänapäeva e-keskkonnas paratamatu nähtus.

Netiquette

Virginia Shea pani juba 1994. aastal oma raamatus "Netiquette" kirja 10 võrgusuhtlemise käsku, mis suuremal määral kehtivad ka tänapäeva e-maailmas:

1. Remember the human;
2. Adhere to the same standards of behavior online that you follow in real life;
3. Know where you are in cyberspace;
4. Respect other people's time and bandwidth;
5. Make yourself look good online;
6. Share expert knowledge;
7. Help keep flame wars under control;
8. Respect other people's privacy;
9. Don't abuse your power;
10. Be forgiving of other people's mistakes.

Paraku neid väheseidki reegleid enamasti ei jälgita. Näiteks ajalehtede online-kommentaariumid on muutunud pea kontrollimatuks keskkonnaks, kus pannakse kirja kõike "mida sülg suhu toob" - veebikeskkonnas ringleb vastutustundetuid kommentaare, mis ei vasta Eesti seadustele või rikuvad kolmandate isikute õigusi. See on vastuolus mitmete elementaarsete netiketi reeglitega.

Taolise "läbuga" risustatud kommentaarium ei täida ühiskondlikku funktsiooni, milleks on näiteks:

• demokraatia teostamine, ühiskonnakriitika ülevalhoidmine;
• ajakirjanduse professionaalse kretinismi lõhkumine, ehk elu ilma filtrita;
• avaliku arvamuse võltsimine (seda on näiteks teinud nii mõnedki PR-firmad, erakonnad, näiteid on ka Tallinna LV-st);
• muutustega kohanematuse, neoliitilise protesti, õigluse vastu võitlemise funktsioon jne.

2008. aastal Eesti Ajalehtede Liidu seisukoht oli, et ajalehtede veebiväljaannete juurde loodud kommenteerimisvõimalust ei käsitleta ajakirjandusliku tegevusena ning seal avaldatud arvamused on lugejate seisukohad ning kajastavad ühiskonnas levivaid arvamusi, mille sisu eest ajalehed ei saa vastutada. Seega ei tohiks ka ajalehtede toimetus nendesse sekkuda ning omal algatusel tsensuuri kehtestada. Kommentaaiumi "puhastamise" eesmärgil on paljud meediaväljaanded lisanud keskkondadesse kommentaaride hindamise, ebasobivaks raporteerimise võimalusi, mis võimaldavad lugejatel endil ebasobivad kommentaarid välja sõeluda ja parimaid esile tõsta.

Eesti Päevaleht viis 2010. aastal esimesena päevalehtedest sisse nõude veebiväljaande kommentaariumis identifitseerida end ID-kaardiga. Loogika oli lihtne: oma nime alt kommenteerides mõeldakse ikka paar sammu ette. Arendamaks ühiskonnaliikmete vastutustunnet peavad kommentaatorid tunnetama vastutust oma sõnade eest, seda võib välja lugeda ka vastavatest kohtukaasustest (nt Leedo vs Delfi). Edaspidi ei esitanud lugejad enam kommentaare vaid läbimõeldud arvamusi. Tulemusena paranes küll kommentaariumi kvaliteet, kuid teiselt poolt enamus lugejatest muudatusega kaasa ei läinud, mistõttu EPL veebiversiooni lugejaskond kahanes kiiresti. Peagi taastati esialgne olukord.

Kehtestatud hea tava annab täna toimetustele võimaluse sekkuda kommenteerimiskeskkondades toimuvatesse aruteludesse, kuid reaalsuses pole toimetustel ressurssi kommentaare sõeluda ning peamise töö teevad seal ära lugejad ise.

Allikad:

1. Virginia Shea 1994. "Netiquette" ;
2. H.H. Luik 2012 Kommentaarium teemaline esitlus.