IT-tugilahendused

Turul on palju tooteid, mis on suunatud puuetega inimestele. Enamasti on tegu toodetega, mis aitavad sihtrühmal igapäevatoimetustega paremini toime tulla. Need tooted ei ole kunagi olnud odavamate seast ning nende modifitseerimine individuaalsete nõuete järgi tavaliselt üsna kulukas protsess.

IT-huvilisest Raul Krauthausen ostis endale 3D printeri ning kuigi esialgseks ideeks oli välja printida võtmehoidjaid või telefoniümbriseid, siis peagi otsustas ta panustada pigem enda heaolusse ning printis kaasaskantava kaldtee.

Kuna Krauthausen kasutab elektroonilist ratastooli, siis kõnniteele saamine või sealt maha tulek pole alati kõige kergem. Peale paarikümmend tundi printimist said valmisid kollased kolmnurgad, mis said modifitseeritud Krauthausen'i ratastooli järgi selliselt, et rattad nendelt maha ei libiseks.

Allikas: BBC News

Tõsi küll, nende kolmnurkade paikapanemiseks vajab Krauthausen veel kõrvalinimeste abi, kuid nende paigaldamisega saab hakkama isegi laps.

Kas 3D printer võiks pakkuda uusi ja taskukohaseid lahendusi puuetega inimestele?

3D printerid võimaldavad suhteliselt väikese kuluga toota igapäevaelu lihtsustavaid seadeid - näiteks ratastooli külge kinnitatav joogitopsihoidja vms. Täna erikinnitusega topsihoidjate hinnad on üllatavalt kõrged - küündides suisa kümnetesse eurodesse.

3D printeri kasulikkuse näiteid võib välja tuua lõputult - ilmselt on tegu lahendusega, mis toob igapäevatooted lähemale puuetega inimestele. Nad saavad neid tooteid ise oma vajaduse järgi kohendada ja "välja printida".

Projects with hacker mindset

Igaühel on vast oma arusaam sellest, kes on häkker ning milline on tema tööpõld. Osad seostavad teda pigem pahalasega, teised näevad temas hoopis turvalisuse ja demokraatia eest võitlejat ning kolmandad seostavad teda pigem igasuguse režiimi vastu mässajaga, anarhistiga. Ilmselt igas väites on tükike tõde olemas. Üldiselt võib öelda, et häkker on keegi, kes rakendab tehnoloogiat oskuslikult väljaspool selle ettenähtud kasutusala. Kusjuures tehnoloogia ei pruugi siinkohal tähendada üldse mitte ainult infotehnoloogiat. Üldiselt kasutatakse häkkerlikku mõtteviisi mitmetes projektides.

Ruby, 21
Ruby sünni taga 1993. aastal oli Yukihiro Matsumoto (“Matz”) ning tema kolleeg. Matz otsis endale sobivat programmeerimiskeelt, kuid seda ta ei leidnud ning otsustas luua oma. Esimene versioon nägi ilmavalgust juba kaks aastat hiljem ning suure töö tulemusena levis Ruby väljapoole Jaapani piire 1998. Kuulsus saabus 2005. aastal tänu Ruby on Rail’sile. Tänaseks on Ruby jõudnud täiskasvanud ikka ning omab suurt toetajaskonda.

Uue programmeerimiskeele loomine on ehtne häkkerlikku mõtlemisviisi kasutamise näide: avalikkusele suunatud, nõuab tehnoloogilist taipu, heatahtlik jne.

Parimad kohtuvad Locked Shields’is
Oma ala tipud kohtuvad iga-aastastel kübersõjamängudel. Locked Shields on NATO organiseeritud kahepäevane õppus Tallinnas, mis mängib juhtivat rolli küberhariduse ja –teave jagamisel eesmärgiga toetada liikmesriikide digitaalset kaitsevõimet. Üllatavalt ei ole siin tegemist nö traditsioonilise õppusega, kuna kaasatud on väga suur hulk tsiviilisikuid. Õppus peegeldab väga hästi tõsiasja, et kübersõjas on rünnakud suunatud ka tsiviilsüsteemide vastu nagu pangad jne.

Meeskonnad jagunevad siniseks, punaseks, roheliseks, valgeks ja kollaseks ning igal osalejad on omad kindlad ülesanded.

2013. aasta Locked Shields õppuste raport on kättesaadav siit.

Kuigi sõjamängudel osalemine ei kuulu häkkeri nö tavaülesannete hulka, on igati tänuväärt, et oma ala tipud soovivad panustada julgeoleku tagamisse.

Vahelduseks natuke kurioosumit ka...
Väitele, et droonidest saab meie tulevik, ei vaidle ilmselt enam keegi vastu. Kuid mis juhtub siis kui ühendada see mõne söögiga? Nt esimene oskuslik "häkkerist kokk" lõi drooni, mille konstruktsioon koosneb peamisest šokolaadist (!). 

Keegi soovib ühineda lendava koogi meisterdamisel, anyone?

‘Peek-a-boo Google Sees You’

Käesoleva aja üheks väljakutseks on ühendada infovabadus, privaatsus ja teiselt poolt turvalisus selliselt, et inimesed infotehnoloogiast võimalikult palju kasu saaksid. Võime öelda, et info vaba liikumine on inimõigus ning vaba internet on e-ajastu sõnavabaduse lahutamatu osa. Küberturvalisuse tagamise eesmärgil on kasutusele võetud privaatsust ja infovabadust kahjustavaid meetmeid, nagu tegevuste jälgimine, tsensuur jpm (nt NSA-skandaal). Digitaalse kapseldamise asemel tuleks siiski leida teisi võimalusi turvalisuse, privaatsuse ja vabaduse ühendamiseks - turvalisus on ju tegelikult eeldus internetti vabaks kasutamiseks.

Peek-a-boo Google Sees You
Privaatsuse üheks vast et kõige häirivamaks rikkumiseks peetakse isiku tegevuse jälgitavust internetis. Sellele viitas ka Mark Andrejevic, kui võttis 2007. aastal esimesena kasutusele mõiste "Digital Enclosure" ehk digiaedik.

"Digital enclosure - the creation of an interactive realm wherein every action and transaction generates information about itself"

Andrejevic'i sõnul jätab iga tegevust virtuaalses maailmas jälje, mida on võimalik hiljem andmebaasidest kätte saada. Kuigi Andrejevic'i sõnul ohustab monitoorimine interneti vaba kasutamist, ei saa seda siiski pidada millekski erakordseks. Ka füüsilises maailmas jätab iga tegevus endast jälje, virtuaalse maailma "jälgi" on vaid lihtsam töödelda.

Allikas: popularresistance.org

Eks igaühe tegevus või tegevusetus paneb täpsemalt paika indiviidi privaatsuse piirid - ehk millist infokogumit ollakse nõus enda kohta avaldama või ei tehta sellest suurt numbrit, kui iga samm kuskil kajastub. Samas on levinud igand e-ajastust, et internetis peabki saama täiesti anonüümselt ja karistamatult tegutseda. Osaliselt võib teemat siduda ka eelmise postitusega, kus mainisin EPL Online anonüümse kommenteerimise võimaluse kaotamist, mis tegelikult osutus vaid ajutiseks: isikute privaatsust ei rikutud (kuigi mõned kommentaatorid arvasid nii), arvamuse avaldamine oma nime all on 'reaalses elus' täiesti normaalne nähtus. Ning kui midagi ei julgeta oma nime all välja öelda, siis ehk tasuks see välja ütlemata jätta?

Teiselt poolt on võimalik enne iga IKT teenuse kasutamist tutvuda selle privaatsuse tingimustega ning mittenõustumise korral teenus kasutamata jätta. Ja kui siiski peaks juhtuma, et andmed lekivad, siis enamus juhtumitest ei juhtu esialgu midagi ning probleem on lahendatav info eemaldamisega sealt, kus seda olema ei peaks.

Kõik privaatsust rikkuvad asjaolud ei ole siiski isiku kontrolli all - teatud riigid on võtnud vastu seadused, mis annavad õiguse vaba internetikasutamise piiramiseks ja inimeste jälgimiseks. Ettekäändeks tuuakse küberkaitset, kuritegevuse ja terrorismi vastast võitlust ning privaatsust. Pahatihti on tegelikuks motiiviks autoritaarsete riikide soov oma kodanikke kontrollida ja info vaba liikuvust piirata, sest info piiriülene liikuvus ohustab mittedemokraatlike režiimide stabiilsust.

Üleliia suurt paranoiat külvata siiski ei tasu, tänagi on ju kõikide isikutunnistustele välja antud sertifikaadid koos andmetega kättesaadavad SK LDAP-kataloogiteenuse kaudu. Iga väikseima infokillu avalikustamine ei too endaga alti kaasa privaatsuse rikkumist, kuid teatud määral 'jälgede jätmine' on kahjuks tänapäeva e-keskkonnas paratamatu nähtus.

Netiquette

Virginia Shea pani juba 1994. aastal oma raamatus "Netiquette" kirja 10 võrgusuhtlemise käsku, mis suuremal määral kehtivad ka tänapäeva e-maailmas:

1. Remember the human;
2. Adhere to the same standards of behavior online that you follow in real life;
3. Know where you are in cyberspace;
4. Respect other people's time and bandwidth;
5. Make yourself look good online;
6. Share expert knowledge;
7. Help keep flame wars under control;
8. Respect other people's privacy;
9. Don't abuse your power;
10. Be forgiving of other people's mistakes.

Paraku neid väheseidki reegleid enamasti ei jälgita. Näiteks ajalehtede online-kommentaariumid on muutunud pea kontrollimatuks keskkonnaks, kus pannakse kirja kõike "mida sülg suhu toob" - veebikeskkonnas ringleb vastutustundetuid kommentaare, mis ei vasta Eesti seadustele või rikuvad kolmandate isikute õigusi. See on vastuolus mitmete elementaarsete netiketi reeglitega.

Taolise "läbuga" risustatud kommentaarium ei täida ühiskondlikku funktsiooni, milleks on näiteks:

• demokraatia teostamine, ühiskonnakriitika ülevalhoidmine;
• ajakirjanduse professionaalse kretinismi lõhkumine, ehk elu ilma filtrita;
• avaliku arvamuse võltsimine (seda on näiteks teinud nii mõnedki PR-firmad, erakonnad, näiteid on ka Tallinna LV-st);
• muutustega kohanematuse, neoliitilise protesti, õigluse vastu võitlemise funktsioon jne.

2008. aastal Eesti Ajalehtede Liidu seisukoht oli, et ajalehtede veebiväljaannete juurde loodud kommenteerimisvõimalust ei käsitleta ajakirjandusliku tegevusena ning seal avaldatud arvamused on lugejate seisukohad ning kajastavad ühiskonnas levivaid arvamusi, mille sisu eest ajalehed ei saa vastutada. Seega ei tohiks ka ajalehtede toimetus nendesse sekkuda ning omal algatusel tsensuuri kehtestada. Kommentaaiumi "puhastamise" eesmärgil on paljud meediaväljaanded lisanud keskkondadesse kommentaaride hindamise, ebasobivaks raporteerimise võimalusi, mis võimaldavad lugejatel endil ebasobivad kommentaarid välja sõeluda ja parimaid esile tõsta.

Eesti Päevaleht viis 2010. aastal esimesena päevalehtedest sisse nõude veebiväljaande kommentaariumis identifitseerida end ID-kaardiga. Loogika oli lihtne: oma nime alt kommenteerides mõeldakse ikka paar sammu ette. Arendamaks ühiskonnaliikmete vastutustunnet peavad kommentaatorid tunnetama vastutust oma sõnade eest, seda võib välja lugeda ka vastavatest kohtukaasustest (nt Leedo vs Delfi). Edaspidi ei esitanud lugejad enam kommentaare vaid läbimõeldud arvamusi. Tulemusena paranes küll kommentaariumi kvaliteet, kuid teiselt poolt enamus lugejatest muudatusega kaasa ei läinud, mistõttu EPL veebiversiooni lugejaskond kahanes kiiresti. Peagi taastati esialgne olukord.

Kehtestatud hea tava annab täna toimetustele võimaluse sekkuda kommenteerimiskeskkondades toimuvatesse aruteludesse, kuid reaalsuses pole toimetustel ressurssi kommentaare sõeluda ning peamise töö teevad seal ära lugejad ise.

Allikad:

1. Virginia Shea 1994. "Netiquette" ;
2. H.H. Luik 2012 Kommentaarium teemaline esitlus.

Mis loom on IT-prof?

IT professionaalsuse mõõdupuu on ajas läbi teinud mitmeid muutusi, kui varasemalt piisas nö baasteadmistest, siis tänapäeva kõrgetasemeline tehnoloogia seab aina suuremaid nõudeid. Kaheksakümnendate teises pooles laialt levinud tarkvara valmistooted ei nõudnud suurt pingutust, lähtuti juba olemasolevast lahendusest ning arendajate käed olid seotud. Kuid milline peab olema tänapäeva konkurentsivõimeline professionaal?

Allikas: www.youngcarers.net.au

Tuleb olla spets
Riistvara arengu kiiruse määramisel tuleb enamusel meist pähe Moore'i seadus. Ken Metcalfe hinnangul muutub sarnases tempos ka teave keerukus, samal ajal kui informatsiooni maht kasvab mõõtmatuks. Sellises infohulgas orineteerumine on suur väljakutse ning edu saavutamisel on võtmesõnaks spetsialiseerumine.

Diplom vs kogemus
Heal spetsialistil peavad olema mõlemad. Miks? Sest IT-s on kitsad valdkonnad omavahel tihedalt seotud, seega lisaks kitsa valdkonna tundmisele on oluline lai silmaring. Kooli õppeprogrammid on välja töötatud ja lihvitud aastaid, nad annavad heal (võib-olla isegi parimal?) viisil ülevaate valdkonnast, valdkonna põhitõdedest ja -oskustest ning seal toimuvatest trendudest. Teiselt poolt paber ilma töökogemuseta ei anna midagi: teadmistest üksi on vähe, tuleb osata neid õigesi ja efektiivselt rakendada.

Kitsamale valdkonnale keskendudes on tuleb hoida tasakaalus "heade vanade meetodite" kasutamist ning innovatsiooni. Kahjuks ei kehti IT-s reegel, et "kõik uus on hästi unustatud vana" - või kui ongi, siis kindlasti mitte selle tsivilisatsiooni ajal.
Uusi lahendusi ja meetodeid ei tasu ainult enda teada jätta. Koos teiste proffide panusega saab neid veel paremaks ja atraktiivsemaks muuta. Meeskonnatöö on hindamatu väärtusega.

Täna peab IT-ala professionaal olema pigem visionäär, sihtide seadja, maailma uueks looja. Edu saavutamiseks tuleb olla uudishimulik, julgeda katsetada ning omada avatud mõttemaailma. Võimatu on olla edukas igas valdkonnas korraga, seega tuleb fokuseerida oma energia ning seada prioriteedid. Loomulikult on igal spetsialiseerumisel piirid - kahtlen, et tööturul on olemas  konkurentsivõimelisi IT-proffe, kes tunneksid vaid üht operatsioonisüsteemi, üht keelt, üht metoodikat. Tegelikult tagab see edu, mitte ainult IT vaid ka teistest valdkondades.

Aga mis kõige peamine: tuleb nautida seda, mida teed.

Allikad:

• ITSPEA;
• Ken Metcalfe "What does IT professional really mean?".

Tarkvara kasutatavus

Internetilehitseja e. browseri kasutatavuse (usability) (sh ergonoomilisuse) olulisus on viimasel ajal oluliselt tõusnud, kuivõrd aina rohkem rakendusi muutuvad veebipõhisteks või võtavad paralleelselt kasutusele veebiliideseid - näiteks MS Office 365 või mõned aastad tagasi Google'i poolt turule toodud OS Chromium, internetilehitseja on kui omaette operatsioonisüsteem.

Kuigi ÕS'i järgi on ergonoomika teadus inimestele kõige soodsamatest tegevusviisidest, -vahenditest ja -keskkonnast, seostaksin mina selle mõiste pigem füüsiliste mõjuteguritega a'la laua ergonoomilisus ehk kas laua ehitamisel on arvestatud inimkeha proportsioonidega jne. Tarkvara puhul lähtuksin terminist kasutatavus, mis ühendab aga endas nii ergonoomika kui ka nn human factor'i. Teiselt poolt International Ergonomics Association peab ergonoomikat ja human factor'it sünonüümideks:

Ergonomics (or human factors) is the scientific discipline concerned with the understanding of interactions among humans and other elements of a system, and the profession that applies theory, principles, data and methods to design in order to optimize human well-being and overall system performance.

Internetilehitseja kasutatavus kui eduloo üks alustaladest

Allikas: www.dtelepathy.com/

Sakid e Tab'id, nagu meie neid tunneme, võttis esimesena kasutusele 1994. aastal InternetWorks, kuid laiema publiku seas muutis sakkide kasutamise populaarseks siiski 2000. aastal Mac OS-il jooksev Opera, millele järgnesid MultiViews (MultiZilla), Galeon, Mozilla jne. Kasutajad adapteerusid kiiresti sakkide kasutamisega, kuivõrd see andis parema ülevaate lahti olevatest akendest ning võimaldas hoida põhioperatsioonisüsteemi "puhtana" - kuna kõik sakid olid avanud ühes internetilehitseja aknas. Internetilehitsejate puhul on keeruline tuua välja konkreetseid lahendusi, mis ei ole piisavalt arvesse võtnud ergonoomikat, pigem avandub negatiivne mõju teatud lahenduste kasutamata jätmises. IE läks sakkidele üle alles 2006. aastal ning kindlasti oli sellel oma mõju IE populaarsusele tavakasutajate seas.

Funktsionaalsuste kõrval on olulisel kohal ka lehitseja kujundus. Täna pea 60% turuosa kattev Chrome  oli üks esimesi, mis võttis kasutusele nö puhta kujunduse ning kogu menüüriba sakkide ning aadressi välja kohalt peideti paremal asuva seadete nupu alla. Selline samm muutis lehitseja kergemini loetavaks ning jättis rohkem ruumi leheküljel asuva info kuvamiseks.
Paindlikkus ja kasutatavus on aidanud Google'il tagada seda, et 60% kasutajate puhul ütleb "internet" justnimelt Chrome'i ikoon.

Allikas: www.w3schools.com/browsers/browsers_stats.asp

Pigem on kõikvõimalikud lisafunktsionaalsused muutnud veebilehtede loomise aina keerulisemaks ning nii mõnelgi korral kuvatakse arendajale veateade, sest browser töötleb javascript'i mingil unikaalsel moel. Teatud aeg tagasi oli internetilehitseja vaid lihtne vahend HTML-i kuvamiseks, täna on see miskit palju enamat. Kõikvõimale lisavidinate kasutuselevõtt viib aina rohkem asju arendaja kontrolli alt välja.

Litsentsi valiku mõju projekti käekäigule

Litsents on kui kasutusluba, mis sätestab kasutaja õigused ja kohustused. Samuti määrab litsents kaitsemeetmed, millest saab lähtuda konflikti lahendamise korral.

NetBeans IDE 6.0 versioonis võeti lisaks Common Development and Distribution License (CDDL) kasutusele ka GNU Public License (GPL) v.2. Miks võttis NetBeans lisaks CDDL'ile kasutusele ka GPL? Kliendibaasi suurendamiseks - kõikidel ei olnud võimalik kasutada CDDL-i ning GPL v2 on Linuxi-sõbralikum. Praktikas toimib kahekordse litsentseerimine lihtsalt - kasutaja saab valida, millise litsentsi alt ta tarkvara kasutada soovib.

2013. aastal vahetas Oracle senise Berkeley DB litsentsi AGPL-i vastu. Muudatus tõi Berkeley DB kasutatavatele veebiarendajatele kohustuse muuta kättesaadavaks nende veebirakenduse allikad ning terve rakendus pidi olema kaetud, kas GPLv3 või AGPL litsentsiga. Kuigi Oracle'il on täielik õigus etteteavitamata litsentsi muuta, siis arendajate hinnangul oli tegu usalduse reetmisega ning nii mõnedki hakkasid vaatama alternatiivide poole.

Litsentsi valikul tuleb arvesse võtta tarkvara levitamise ärimudelit ning võimalikke kliente. Julgen väita, et Linux'i süsteemid ei oleks kindlasti nii levinud, kui Linus Torvalds poleks valinud GNU litsensi kasuks.

Kids these days, they just don't care
Teiselt poolt tundub, et paljud noored arendajad ei hooli üldse litsentside kasutamisest. Aaron Williamson 2013. aastal läbi viidud katsetus näitab, et paljudel GitHub's avaldatud töödel puudus igasugune litsentsivalik. Ülevaate koostamiseks skaneeriti vaid 28% hoidlas olevatest kannetest ning nendest vaid ca 15% viitasid mingisuguselegi litsentsi olemasolule.
Enamasti mainiti seda vaid readme-failis ja sealgi esines vasturääkivusi: näiteks üks programmidest pidi kasutama GPL-i, kuid lisatingimusega "for non-commercial use only", mis sisuliselt läheb vastuollu GPL nõuetega.

Williamson tõi ühe põhjusena välja nõrgenenud FSF positsiooni seoses veebikeelde laia kasutuselevõtuga. Litsentsideta tarkvara ei ole siiski midagi uut vaid pigem hästi unustatud vana. Kuid tänases õigusruumis litsentsiga kaitsmata koodi avaldamine ei ole parem kui koodi avaldamata jätmine. Arendajadki on välja toonud trendi, et paljud ettevõtted kustutavad litsentsiga katmata projekte, kuivõrd selles ei nähta kasu avavara kogukonnale. GitHub'i  sõnul pooldavad nad vaikimisi "all rights reserved" litsentse, kuna ei soovi, et kasutajad loobuksid õigustest, millest nad aru ei saa.

Juhul kui huvitava projekti juures puudub info litsentsi kohta, tuleks seda arendajalt järgi uurida, kuid enamasti peaks litsentsi kasutamine olema arendaja huvides.

Allikad:

1. Aaron Williamson'i katsetuse kirjeldus theregister.co.uk lehel;
2. Simon Phipps "Oracle switches Berkeley DB license", InfoWorld;
3. https://netbeans.org/