IT-tugilahendused

Turul on palju tooteid, mis on suunatud puuetega inimestele. Enamasti on tegu toodetega, mis aitavad sihtrühmal igapäevatoimetustega paremini toime tulla. Need tooted ei ole kunagi olnud odavamate seast ning nende modifitseerimine individuaalsete nõuete järgi tavaliselt üsna kulukas protsess.

IT-huvilisest Raul Krauthausen ostis endale 3D printeri ning kuigi esialgseks ideeks oli välja printida võtmehoidjaid või telefoniümbriseid, siis peagi otsustas ta panustada pigem enda heaolusse ning printis kaasaskantava kaldtee.

Kuna Krauthausen kasutab elektroonilist ratastooli, siis kõnniteele saamine või sealt maha tulek pole alati kõige kergem. Peale paarikümmend tundi printimist said valmisid kollased kolmnurgad, mis said modifitseeritud Krauthausen'i ratastooli järgi selliselt, et rattad nendelt maha ei libiseks.

Allikas: BBC News

Tõsi küll, nende kolmnurkade paikapanemiseks vajab Krauthausen veel kõrvalinimeste abi, kuid nende paigaldamisega saab hakkama isegi laps.

Kas 3D printer võiks pakkuda uusi ja taskukohaseid lahendusi puuetega inimestele?

3D printerid võimaldavad suhteliselt väikese kuluga toota igapäevaelu lihtsustavaid seadeid - näiteks ratastooli külge kinnitatav joogitopsihoidja vms. Täna erikinnitusega topsihoidjate hinnad on üllatavalt kõrged - küündides suisa kümnetesse eurodesse.

3D printeri kasulikkuse näiteid võib välja tuua lõputult - ilmselt on tegu lahendusega, mis toob igapäevatooted lähemale puuetega inimestele. Nad saavad neid tooteid ise oma vajaduse järgi kohendada ja "välja printida".

Projects with hacker mindset

Igaühel on vast oma arusaam sellest, kes on häkker ning milline on tema tööpõld. Osad seostavad teda pigem pahalasega, teised näevad temas hoopis turvalisuse ja demokraatia eest võitlejat ning kolmandad seostavad teda pigem igasuguse režiimi vastu mässajaga, anarhistiga. Ilmselt igas väites on tükike tõde olemas. Üldiselt võib öelda, et häkker on keegi, kes rakendab tehnoloogiat oskuslikult väljaspool selle ettenähtud kasutusala. Kusjuures tehnoloogia ei pruugi siinkohal tähendada üldse mitte ainult infotehnoloogiat. Üldiselt kasutatakse häkkerlikku mõtteviisi mitmetes projektides.

Ruby, 21
Ruby sünni taga 1993. aastal oli Yukihiro Matsumoto (“Matz”) ning tema kolleeg. Matz otsis endale sobivat programmeerimiskeelt, kuid seda ta ei leidnud ning otsustas luua oma. Esimene versioon nägi ilmavalgust juba kaks aastat hiljem ning suure töö tulemusena levis Ruby väljapoole Jaapani piire 1998. Kuulsus saabus 2005. aastal tänu Ruby on Rail’sile. Tänaseks on Ruby jõudnud täiskasvanud ikka ning omab suurt toetajaskonda.

Uue programmeerimiskeele loomine on ehtne häkkerlikku mõtlemisviisi kasutamise näide: avalikkusele suunatud, nõuab tehnoloogilist taipu, heatahtlik jne.

Parimad kohtuvad Locked Shields’is
Oma ala tipud kohtuvad iga-aastastel kübersõjamängudel. Locked Shields on NATO organiseeritud kahepäevane õppus Tallinnas, mis mängib juhtivat rolli küberhariduse ja –teave jagamisel eesmärgiga toetada liikmesriikide digitaalset kaitsevõimet. Üllatavalt ei ole siin tegemist nö traditsioonilise õppusega, kuna kaasatud on väga suur hulk tsiviilisikuid. Õppus peegeldab väga hästi tõsiasja, et kübersõjas on rünnakud suunatud ka tsiviilsüsteemide vastu nagu pangad jne.

Meeskonnad jagunevad siniseks, punaseks, roheliseks, valgeks ja kollaseks ning igal osalejad on omad kindlad ülesanded.

2013. aasta Locked Shields õppuste raport on kättesaadav siit.

Kuigi sõjamängudel osalemine ei kuulu häkkeri nö tavaülesannete hulka, on igati tänuväärt, et oma ala tipud soovivad panustada julgeoleku tagamisse.

Vahelduseks natuke kurioosumit ka...
Väitele, et droonidest saab meie tulevik, ei vaidle ilmselt enam keegi vastu. Kuid mis juhtub siis kui ühendada see mõne söögiga? Nt esimene oskuslik "häkkerist kokk" lõi drooni, mille konstruktsioon koosneb peamisest šokolaadist (!). 

Keegi soovib ühineda lendava koogi meisterdamisel, anyone?

‘Peek-a-boo Google Sees You’

Käesoleva aja üheks väljakutseks on ühendada infovabadus, privaatsus ja teiselt poolt turvalisus selliselt, et inimesed infotehnoloogiast võimalikult palju kasu saaksid. Võime öelda, et info vaba liikumine on inimõigus ning vaba internet on e-ajastu sõnavabaduse lahutamatu osa. Küberturvalisuse tagamise eesmärgil on kasutusele võetud privaatsust ja infovabadust kahjustavaid meetmeid, nagu tegevuste jälgimine, tsensuur jpm (nt NSA-skandaal). Digitaalse kapseldamise asemel tuleks siiski leida teisi võimalusi turvalisuse, privaatsuse ja vabaduse ühendamiseks - turvalisus on ju tegelikult eeldus internetti vabaks kasutamiseks.

Peek-a-boo Google Sees You
Privaatsuse üheks vast et kõige häirivamaks rikkumiseks peetakse isiku tegevuse jälgitavust internetis. Sellele viitas ka Mark Andrejevic, kui võttis 2007. aastal esimesena kasutusele mõiste "Digital Enclosure" ehk digiaedik.

"Digital enclosure - the creation of an interactive realm wherein every action and transaction generates information about itself"

Andrejevic'i sõnul jätab iga tegevust virtuaalses maailmas jälje, mida on võimalik hiljem andmebaasidest kätte saada. Kuigi Andrejevic'i sõnul ohustab monitoorimine interneti vaba kasutamist, ei saa seda siiski pidada millekski erakordseks. Ka füüsilises maailmas jätab iga tegevus endast jälje, virtuaalse maailma "jälgi" on vaid lihtsam töödelda.

Allikas: popularresistance.org

Eks igaühe tegevus või tegevusetus paneb täpsemalt paika indiviidi privaatsuse piirid - ehk millist infokogumit ollakse nõus enda kohta avaldama või ei tehta sellest suurt numbrit, kui iga samm kuskil kajastub. Samas on levinud igand e-ajastust, et internetis peabki saama täiesti anonüümselt ja karistamatult tegutseda. Osaliselt võib teemat siduda ka eelmise postitusega, kus mainisin EPL Online anonüümse kommenteerimise võimaluse kaotamist, mis tegelikult osutus vaid ajutiseks: isikute privaatsust ei rikutud (kuigi mõned kommentaatorid arvasid nii), arvamuse avaldamine oma nime all on 'reaalses elus' täiesti normaalne nähtus. Ning kui midagi ei julgeta oma nime all välja öelda, siis ehk tasuks see välja ütlemata jätta?

Teiselt poolt on võimalik enne iga IKT teenuse kasutamist tutvuda selle privaatsuse tingimustega ning mittenõustumise korral teenus kasutamata jätta. Ja kui siiski peaks juhtuma, et andmed lekivad, siis enamus juhtumitest ei juhtu esialgu midagi ning probleem on lahendatav info eemaldamisega sealt, kus seda olema ei peaks.

Kõik privaatsust rikkuvad asjaolud ei ole siiski isiku kontrolli all - teatud riigid on võtnud vastu seadused, mis annavad õiguse vaba internetikasutamise piiramiseks ja inimeste jälgimiseks. Ettekäändeks tuuakse küberkaitset, kuritegevuse ja terrorismi vastast võitlust ning privaatsust. Pahatihti on tegelikuks motiiviks autoritaarsete riikide soov oma kodanikke kontrollida ja info vaba liikuvust piirata, sest info piiriülene liikuvus ohustab mittedemokraatlike režiimide stabiilsust.

Üleliia suurt paranoiat külvata siiski ei tasu, tänagi on ju kõikide isikutunnistustele välja antud sertifikaadid koos andmetega kättesaadavad SK LDAP-kataloogiteenuse kaudu. Iga väikseima infokillu avalikustamine ei too endaga alti kaasa privaatsuse rikkumist, kuid teatud määral 'jälgede jätmine' on kahjuks tänapäeva e-keskkonnas paratamatu nähtus.

Netiquette

Virginia Shea pani juba 1994. aastal oma raamatus "Netiquette" kirja 10 võrgusuhtlemise käsku, mis suuremal määral kehtivad ka tänapäeva e-maailmas:

1. Remember the human;
2. Adhere to the same standards of behavior online that you follow in real life;
3. Know where you are in cyberspace;
4. Respect other people's time and bandwidth;
5. Make yourself look good online;
6. Share expert knowledge;
7. Help keep flame wars under control;
8. Respect other people's privacy;
9. Don't abuse your power;
10. Be forgiving of other people's mistakes.

Paraku neid väheseidki reegleid enamasti ei jälgita. Näiteks ajalehtede online-kommentaariumid on muutunud pea kontrollimatuks keskkonnaks, kus pannakse kirja kõike "mida sülg suhu toob" - veebikeskkonnas ringleb vastutustundetuid kommentaare, mis ei vasta Eesti seadustele või rikuvad kolmandate isikute õigusi. See on vastuolus mitmete elementaarsete netiketi reeglitega.

Taolise "läbuga" risustatud kommentaarium ei täida ühiskondlikku funktsiooni, milleks on näiteks:

• demokraatia teostamine, ühiskonnakriitika ülevalhoidmine;
• ajakirjanduse professionaalse kretinismi lõhkumine, ehk elu ilma filtrita;
• avaliku arvamuse võltsimine (seda on näiteks teinud nii mõnedki PR-firmad, erakonnad, näiteid on ka Tallinna LV-st);
• muutustega kohanematuse, neoliitilise protesti, õigluse vastu võitlemise funktsioon jne.

2008. aastal Eesti Ajalehtede Liidu seisukoht oli, et ajalehtede veebiväljaannete juurde loodud kommenteerimisvõimalust ei käsitleta ajakirjandusliku tegevusena ning seal avaldatud arvamused on lugejate seisukohad ning kajastavad ühiskonnas levivaid arvamusi, mille sisu eest ajalehed ei saa vastutada. Seega ei tohiks ka ajalehtede toimetus nendesse sekkuda ning omal algatusel tsensuuri kehtestada. Kommentaaiumi "puhastamise" eesmärgil on paljud meediaväljaanded lisanud keskkondadesse kommentaaride hindamise, ebasobivaks raporteerimise võimalusi, mis võimaldavad lugejatel endil ebasobivad kommentaarid välja sõeluda ja parimaid esile tõsta.

Eesti Päevaleht viis 2010. aastal esimesena päevalehtedest sisse nõude veebiväljaande kommentaariumis identifitseerida end ID-kaardiga. Loogika oli lihtne: oma nime alt kommenteerides mõeldakse ikka paar sammu ette. Arendamaks ühiskonnaliikmete vastutustunnet peavad kommentaatorid tunnetama vastutust oma sõnade eest, seda võib välja lugeda ka vastavatest kohtukaasustest (nt Leedo vs Delfi). Edaspidi ei esitanud lugejad enam kommentaare vaid läbimõeldud arvamusi. Tulemusena paranes küll kommentaariumi kvaliteet, kuid teiselt poolt enamus lugejatest muudatusega kaasa ei läinud, mistõttu EPL veebiversiooni lugejaskond kahanes kiiresti. Peagi taastati esialgne olukord.

Kehtestatud hea tava annab täna toimetustele võimaluse sekkuda kommenteerimiskeskkondades toimuvatesse aruteludesse, kuid reaalsuses pole toimetustel ressurssi kommentaare sõeluda ning peamise töö teevad seal ära lugejad ise.

Allikad:

1. Virginia Shea 1994. "Netiquette" ;
2. H.H. Luik 2012 Kommentaarium teemaline esitlus.

Mis loom on IT-prof?

IT professionaalsuse mõõdupuu on ajas läbi teinud mitmeid muutusi, kui varasemalt piisas nö baasteadmistest, siis tänapäeva kõrgetasemeline tehnoloogia seab aina suuremaid nõudeid. Kaheksakümnendate teises pooles laialt levinud tarkvara valmistooted ei nõudnud suurt pingutust, lähtuti juba olemasolevast lahendusest ning arendajate käed olid seotud. Kuid milline peab olema tänapäeva konkurentsivõimeline professionaal?

Allikas: www.youngcarers.net.au

Tuleb olla spets
Riistvara arengu kiiruse määramisel tuleb enamusel meist pähe Moore'i seadus. Ken Metcalfe hinnangul muutub sarnases tempos ka teave keerukus, samal ajal kui informatsiooni maht kasvab mõõtmatuks. Sellises infohulgas orineteerumine on suur väljakutse ning edu saavutamisel on võtmesõnaks spetsialiseerumine.

Diplom vs kogemus
Heal spetsialistil peavad olema mõlemad. Miks? Sest IT-s on kitsad valdkonnad omavahel tihedalt seotud, seega lisaks kitsa valdkonna tundmisele on oluline lai silmaring. Kooli õppeprogrammid on välja töötatud ja lihvitud aastaid, nad annavad heal (võib-olla isegi parimal?) viisil ülevaate valdkonnast, valdkonna põhitõdedest ja -oskustest ning seal toimuvatest trendudest. Teiselt poolt paber ilma töökogemuseta ei anna midagi: teadmistest üksi on vähe, tuleb osata neid õigesi ja efektiivselt rakendada.

Kitsamale valdkonnale keskendudes on tuleb hoida tasakaalus "heade vanade meetodite" kasutamist ning innovatsiooni. Kahjuks ei kehti IT-s reegel, et "kõik uus on hästi unustatud vana" - või kui ongi, siis kindlasti mitte selle tsivilisatsiooni ajal.
Uusi lahendusi ja meetodeid ei tasu ainult enda teada jätta. Koos teiste proffide panusega saab neid veel paremaks ja atraktiivsemaks muuta. Meeskonnatöö on hindamatu väärtusega.

Täna peab IT-ala professionaal olema pigem visionäär, sihtide seadja, maailma uueks looja. Edu saavutamiseks tuleb olla uudishimulik, julgeda katsetada ning omada avatud mõttemaailma. Võimatu on olla edukas igas valdkonnas korraga, seega tuleb fokuseerida oma energia ning seada prioriteedid. Loomulikult on igal spetsialiseerumisel piirid - kahtlen, et tööturul on olemas  konkurentsivõimelisi IT-proffe, kes tunneksid vaid üht operatsioonisüsteemi, üht keelt, üht metoodikat. Tegelikult tagab see edu, mitte ainult IT vaid ka teistest valdkondades.

Aga mis kõige peamine: tuleb nautida seda, mida teed.

Allikad:

• ITSPEA;
• Ken Metcalfe "What does IT professional really mean?".

Tarkvara kasutatavus

Internetilehitseja e. browseri kasutatavuse (usability) (sh ergonoomilisuse) olulisus on viimasel ajal oluliselt tõusnud, kuivõrd aina rohkem rakendusi muutuvad veebipõhisteks või võtavad paralleelselt kasutusele veebiliideseid - näiteks MS Office 365 või mõned aastad tagasi Google'i poolt turule toodud OS Chromium, internetilehitseja on kui omaette operatsioonisüsteem.

Kuigi ÕS'i järgi on ergonoomika teadus inimestele kõige soodsamatest tegevusviisidest, -vahenditest ja -keskkonnast, seostaksin mina selle mõiste pigem füüsiliste mõjuteguritega a'la laua ergonoomilisus ehk kas laua ehitamisel on arvestatud inimkeha proportsioonidega jne. Tarkvara puhul lähtuksin terminist kasutatavus, mis ühendab aga endas nii ergonoomika kui ka nn human factor'i. Teiselt poolt International Ergonomics Association peab ergonoomikat ja human factor'it sünonüümideks:

Ergonomics (or human factors) is the scientific discipline concerned with the understanding of interactions among humans and other elements of a system, and the profession that applies theory, principles, data and methods to design in order to optimize human well-being and overall system performance.

Internetilehitseja kasutatavus kui eduloo üks alustaladest

Allikas: www.dtelepathy.com/

Sakid e Tab'id, nagu meie neid tunneme, võttis esimesena kasutusele 1994. aastal InternetWorks, kuid laiema publiku seas muutis sakkide kasutamise populaarseks siiski 2000. aastal Mac OS-il jooksev Opera, millele järgnesid MultiViews (MultiZilla), Galeon, Mozilla jne. Kasutajad adapteerusid kiiresti sakkide kasutamisega, kuivõrd see andis parema ülevaate lahti olevatest akendest ning võimaldas hoida põhioperatsioonisüsteemi "puhtana" - kuna kõik sakid olid avanud ühes internetilehitseja aknas. Internetilehitsejate puhul on keeruline tuua välja konkreetseid lahendusi, mis ei ole piisavalt arvesse võtnud ergonoomikat, pigem avandub negatiivne mõju teatud lahenduste kasutamata jätmises. IE läks sakkidele üle alles 2006. aastal ning kindlasti oli sellel oma mõju IE populaarsusele tavakasutajate seas.

Funktsionaalsuste kõrval on olulisel kohal ka lehitseja kujundus. Täna pea 60% turuosa kattev Chrome  oli üks esimesi, mis võttis kasutusele nö puhta kujunduse ning kogu menüüriba sakkide ning aadressi välja kohalt peideti paremal asuva seadete nupu alla. Selline samm muutis lehitseja kergemini loetavaks ning jättis rohkem ruumi leheküljel asuva info kuvamiseks.
Paindlikkus ja kasutatavus on aidanud Google'il tagada seda, et 60% kasutajate puhul ütleb "internet" justnimelt Chrome'i ikoon.

Allikas: www.w3schools.com/browsers/browsers_stats.asp

Pigem on kõikvõimalikud lisafunktsionaalsused muutnud veebilehtede loomise aina keerulisemaks ning nii mõnelgi korral kuvatakse arendajale veateade, sest browser töötleb javascript'i mingil unikaalsel moel. Teatud aeg tagasi oli internetilehitseja vaid lihtne vahend HTML-i kuvamiseks, täna on see miskit palju enamat. Kõikvõimale lisavidinate kasutuselevõtt viib aina rohkem asju arendaja kontrolli alt välja.

Litsentsi valiku mõju projekti käekäigule

Litsents on kui kasutusluba, mis sätestab kasutaja õigused ja kohustused. Samuti määrab litsents kaitsemeetmed, millest saab lähtuda konflikti lahendamise korral.

NetBeans IDE 6.0 versioonis võeti lisaks Common Development and Distribution License (CDDL) kasutusele ka GNU Public License (GPL) v.2. Miks võttis NetBeans lisaks CDDL'ile kasutusele ka GPL? Kliendibaasi suurendamiseks - kõikidel ei olnud võimalik kasutada CDDL-i ning GPL v2 on Linuxi-sõbralikum. Praktikas toimib kahekordse litsentseerimine lihtsalt - kasutaja saab valida, millise litsentsi alt ta tarkvara kasutada soovib.

2013. aastal vahetas Oracle senise Berkeley DB litsentsi AGPL-i vastu. Muudatus tõi Berkeley DB kasutatavatele veebiarendajatele kohustuse muuta kättesaadavaks nende veebirakenduse allikad ning terve rakendus pidi olema kaetud, kas GPLv3 või AGPL litsentsiga. Kuigi Oracle'il on täielik õigus etteteavitamata litsentsi muuta, siis arendajate hinnangul oli tegu usalduse reetmisega ning nii mõnedki hakkasid vaatama alternatiivide poole.

Litsentsi valikul tuleb arvesse võtta tarkvara levitamise ärimudelit ning võimalikke kliente. Julgen väita, et Linux'i süsteemid ei oleks kindlasti nii levinud, kui Linus Torvalds poleks valinud GNU litsensi kasuks.

Kids these days, they just don't care
Teiselt poolt tundub, et paljud noored arendajad ei hooli üldse litsentside kasutamisest. Aaron Williamson 2013. aastal läbi viidud katsetus näitab, et paljudel GitHub's avaldatud töödel puudus igasugune litsentsivalik. Ülevaate koostamiseks skaneeriti vaid 28% hoidlas olevatest kannetest ning nendest vaid ca 15% viitasid mingisuguselegi litsentsi olemasolule.
Enamasti mainiti seda vaid readme-failis ja sealgi esines vasturääkivusi: näiteks üks programmidest pidi kasutama GPL-i, kuid lisatingimusega "for non-commercial use only", mis sisuliselt läheb vastuollu GPL nõuetega.

Williamson tõi ühe põhjusena välja nõrgenenud FSF positsiooni seoses veebikeelde laia kasutuselevõtuga. Litsentsideta tarkvara ei ole siiski midagi uut vaid pigem hästi unustatud vana. Kuid tänases õigusruumis litsentsiga kaitsmata koodi avaldamine ei ole parem kui koodi avaldamata jätmine. Arendajadki on välja toonud trendi, et paljud ettevõtted kustutavad litsentsiga katmata projekte, kuivõrd selles ei nähta kasu avavara kogukonnale. GitHub'i  sõnul pooldavad nad vaikimisi "all rights reserved" litsentse, kuna ei soovi, et kasutajad loobuksid õigustest, millest nad aru ei saa.

Juhul kui huvitava projekti juures puudub info litsentsi kohta, tuleks seda arendajalt järgi uurida, kuid enamasti peaks litsentsi kasutamine olema arendaja huvides.

Allikad:

1. Aaron Williamson'i katsetuse kirjeldus theregister.co.uk lehel;
2. Simon Phipps "Oracle switches Berkeley DB license", InfoWorld;
3. https://netbeans.org/ 

The Case for Copyright Reform - Christian Engström MEP & Rick Falkvinge

Christian Engström MEP & Rick Falkvinge raamat "The Case for Copyright Reform" kirjeldab Rootsi Piraadipartei ja europarlamendi Roheliste ja Euroopa Vabaliidu fraktsiooni seisukohta autoriõiguse küsimuses. Eesmärk on jätta autoriõiguse regulatsioon kehtima üksnes juhul kui loomingut levitatakse ärilistel eesmärkidel, eraviisiline tarbimine oleks tasuta.

Kas on võimalik balansseerida autoriõigusi ning isiku õigust eraelu puutumatusele?
Kuivõrd infotehnoloogilises maailmas inimestevahelist suhtlust ja materjalide jagamist saab taandada vaid nullide ja ühtede vahetamiseks, siis Piraadipartei arvates, et ole võimalik ilma isikutevahelist eravestlust pealt kuulamata jälgida, kas ja millistel tingimustel autoriõigustega kaitstud materjali edastatud on. Massiline pealtkuulamine riivaks oluliselt õigust eraelu puutumatusele. Tinglikult saame parareeli tõmmata kriminaaluurimisega, mille käigus peab politsei pealtkuulamiseks saama kõigepealt loa kohtult.

Muusika, video, raamatud jm teosed peaksid olema kaitstud ühetaoliselt: raamatuid tohib tsiteerida, refereerides oleme kohustatud lisama vastava viite jne - sama loogika peaks kehtima ka mujal. Sellisel juhul saaksime tagada autori moraalse õiguse realiseerumise.

We want to set all non-commercial copying and use free, and we want to shorten the commercial protection time. But we want to keep the commercial exclusivity in a way that allows most business models that are viable today to continue to work. (The Case for Copyright Reform, lk 5)

Kas iga looming peaks olema tasuta kõigile tutvumiseks kättesaadav, on minu hinnangul ikkagi autori otsustada. Praegusel hetkel jääb Piraadipartei esitatud ettepanekust mulje nagu autor oleks kohustatud oma loomingut eratarbimise eesmäril tasuta jagama. Autorile peab siiski säilima õigus otsustada, kas ja millistel tingimustel ta oma loomingut jagab. Kuid juhul kui on tehtud otsus loomingu avaldamiseks, siis peaks selle kasutamist reguleerima seadusandlus, mitte ei saaks siinkohal iga autor kehtestada regulatsiooni oma äranägemise järgi.

Autoriõigusest tulenev kaitse laieneb nt ka tarkvara lähtekoodile. Lähtekood on samasugune looming ja seeläbi ka intellektuaalne omand nagu romaani tekst või mõni musikaalne teos. Juhul kui looming peaks olema tasuta (kui kasutus on vaid eratarbimiseks), siis minu hinnangul tekib arendajatel kohustus oma lähtekoodi avaldada, juhul kui nad soovivad oma tootega turule tulla. Kas saaksime nõuda näiteks tasuliste operatsioonisüsteemide tasuta jagamist eratarbimise eesmärgil? Sellisel juhul jõuaksime kiiresti absurdse olukorrani.
Ning kuna ettepaneku kohaselt peaks DRM keelatud olema, siis võiks järeldada, et arendajal ei olegi õigust oma loomingut kopeerimise eest kaitsta.

Kokkuvõtteks: minu hinnangul on Copyright Reform liialt audio, video ja muu kultuurloomingu keskne, arvestamata sealjuures teisi valdkondi, millele autoriõiguste kaitse samuti laieneb. Küll nõustun ma väljatooduga, et autorikaitse tagamiseks tuleb leida viise, mis ei riiva õigust eraelu puutumatusele.

Igasugune kehtiva seadusandluse muutmine eriti veel Euroopa Liidu tasandil on väga aeganõudev protsess ning lähiajal me sellele loota siiski ei saa.

Allikas: mimiandeunice.com

Allikas: Christian Engström MEP & Rick Falkvinge (2012) "The Case for Copyright Reform".

The Internet of Things

The Internet of Things (IoT) on seni peetud tulevikunägemuseks, kus igal inimesel, loomal, objektil on oma unikaalne identifikaator, nn IP-number. IoT mainis esimest korda Kevin Ashton. Seni on IoT ajastut seostatud pigem IPv6 tulekuga.

AtenLabs asutaja Dan Tentler eksperiment aga tõestab, et IoT ei ole siiski enam kauge tulevik, vaid toimib nüüd ja praegu.
Lühidalt kirjeldades: eksperimendi käigus skaneeris Tentler loodud programmiga IPv4 avalikke IP-aadresse. Tentler otsustas aadressite osas valimit eraldi mitte teha ning skaneerida neid kõiki. Juhul kui nendeni pääsemiseks ei küsinud server sisselogimisinformatsiooni, tegi programm ekraanipildi, salvestas selle ning seejärel pöördus järgmise IP poole (nn ‘internet-wide vnc scan’). Etteruttavalt mainin, et süsteemile ligi pääsedes oli võimalik kõiki toiminguid avanenud aknas kaugjuhtimise teel teha, kuid sellisel juhul oleks see illegaalne. Tentler'i programm piirdus vaid ekraanipildi tegemisega ning kuna süsteemid olid avalikuilt kättesaadavad (ei küsinud mingisugustki autentimise informatsiooni), siis ei olnud tegu ebaseadusliku tegevusega.

Tulemused olid üllatavad.

Probleemideta pääseti ligi erinevate tavakasutajate arvutiteni, e-kodu süsteemideni, veebikaamerateni aga ka keskkondadeni, mis loogiliselt mõeldes, oleksid pidanud olema hästi turvatud nagu haiglas olevate patsientide külge kinnitatud monitoorimise süsteemid, tööstustes tootmist kontrollivad süsteemid, elektrijaamad (sh hüdroelektrijaamad), sateliidid (!). Põhimõtteliselt oli võimalik korraldada totaalne kaos. Olukorra tõsiduse illustreerimiseks sobib hästi allolev pilt.

Tööstuslikud kontrollsüsteemid, mis on ühendatud internetiga. Allikas: https://icsmap.shodan.io/ 

Kuid ei olnud puudust ka kurioossumistest: leiti ka internetiga ühendatud kaardinad. Jah, kui isegi kaardinad omavad internetis oma IP'd, siis oleme ilmselt ikkagi jõudnud IoT ajastusse kus igal inimesel, loomal, objektil on oma IP.

Huvilistel on võimalik vaadata Dan Tentler'i esitlust eksperimendist Hack In The Box Security Conference'il või lugeda Forbes ajakirjaniku Kashmir Hill atriklit

Arvustus: Dr. Pekka Himanen (2004) "Challenges of the Global Information Society"

Pildi allikas: UNESCO

Infoühiskonna areng on jõudnud faasi, kus edasijätkamiseks tuleb ette võtta põhjalikud muudatused. Soome Parlamendi palvel koostas 2004. aastal Helsingi Infotehnoloogia Instituudi doktor Pekka Himanen infoühiskonna arenguga kaasnevate probleeme analüüsiva aruande "Challenges of the Global Information Society". Aruande eesmärk oli vaadelda infoühiskonnaga kaasnevaid globaalse mõõduga väljakutseid ning soovitada alternatiive nendega toime tulemiseks. Kokkuvõtlikult öeldes luua mudel infoühiskonnast ning heaoluriigist. Kuna aruanne oli koostatud 10-aasta perspektiivis, on täna võimalik hinnata, kas ja millisel määral väljatoodud väljakutsed realiseerusid.

Himanen defineerib infoühiskonda kui vastastikkusel koosmõjul põhinevat loomeühiskonda. Kusjuures infoühiskonna puhul ei ole kõige olulisemal kohal uus tehnoloogia vaid ühiskonna tegutsemisviis. Infoühiskonna majanduse alustalaks on innovatsioonist tulenev tootlikuse kasv.

Globaalsete väljakutsete kaardistamiseks toob Himanen välja kümme trendi:

1. Riikidevahelise maksupoliitika konkurentsi suurenemine, eesmärgiga meelitada endale kõrgkvalifitseeritud tööjõudu ning investeeringuid;
2. Tööjõu uus globaalne jaotumine - tootmine liigub aina enam arengumaadesse, kus on võimalik saada odavamat tööjõudu (huvitaval kombel ei olnudki prognoositud tootva tööstuse automatiseerumist);
3. Vananev ühiskond (puudutab arenenud riike);
4. Suurenevad kulud hoolekandele, mis on põhjustatud vananevast ühiskonnast ning konkurentsivõimelisest maksupoliitikast;
5. Infoühiskonna arengu teine etapp - kui esimene etapp (ca 1960ndad kuni 21. sajandi alguseni) keskendus tehnoloogia arengule, siis teises etapis on kesksel kohal sotsiaalsed aspektid;
6. Kultuuritööstuse võidukäik;
7. Bio- ja meditsiinitööstuse tõusmine IKT kõrval teiseks oluliseks tööstusharuks;
8. Urbaniseerumine jätkub;
9. Süvenev palgalõhe vaese ja rikkama ühiskonnakihi vahel ei saa jätkuda;
10. Kiire areng ning sotsiaalne lõhestatus suurendab ebastabiilsust.

Trendide nimekiri ei ole täielik, kuid kindlasti kirjeldavad need kümme punkti (teatud mööndustega) viimase kümne aasta arengut. Kuigi tänu linnade maksupoliitikale viiakse suuremad tootmistehased linnadest välja, jätkub linnastumine suure tempoga.

Autor jaotab arengumudelid globaalselt kolme regiooni: Euroopa, Ameerika ning Aasia:

• Sillicon Valley mudel- Ameerika neoliberaalsel lähenemisel "leaving the weak behind" põhinev mudel, mis suurendab lõhestumist erineval majanduslikul järjel olevate ühiskonnakihtide vahel;
• Singapuri mudel - Aasia mudel, mille eesmärk on meelitada regiooni multikultuurseid (minu hinnangul oleks õigem öelda kõiki) ettevõtteid tänu soodsa maksupoliitika rakendamisele. Riik püüab kontrollida kodanike vabadust ning ligipääsu informatsioonile. Selline lähenemine pidurdab regiooni arengut;  
• Soome mudel - parim vorm Euroopa infoühiskonna ja heaoluriigi kombinatsioonist, kus inimesed keelduvad lahti laskmast heaoluriigi hüvedest, kuigi nende riigid "tänu" vananevale ühiskonnale enam samal tasemel hüvesid pakkuda ei suuda. Selline tegutsemine viib lõpuks majanduse arengu pidurdumiseni.

Himanen näeb positiivset arengustsenaariumi võimalust vaid Soome mudelil, juhul kui reformitakse oluliselt heaoluriigi sotsiaalsete garantiide tagamist. Tuleb olla proaktiivne ning tagajärgedega tegelemise asemel keskenduda nende ennetamisele. Paljud Euroopa riigid on sellist lähenemist üritanud rakendada. Eesti vaates võib seoseid tõmmata riigi poolt karmistatud laenutingumised, kaoatud õppelaenusoodustused jne - hüved, millega seni on ühiskond arvestanud.

Infoühiskonna arengu kontsepti kaardistamiseks võtab autor aluseks Maslow koostatud mehe füüsiliste vajaduste püramiidi.

Sotsiaalse arengu võtmed:

1. Loominguline majandus - Euroopa arenenud riigid peavad panustama tootlikuse tõstmisele läbi innovatsiooni. Olulisemad sektorid: IKT, kultuur ning hoolekanne. Senise puudusena toob autor välja Euroopa nõrga ärimudeli ja brändi ülesehitamise protsessi.
• maksusüsteem peab toetama tootlikust, kuid liiga madalad maksumäärad ei taga vajalikke sotsiaalseid garantiisid;
• töökeskkond peab soodustama innovatsiooni (see eristabki meid tööstuspõhisest ühiskonnast).
2. Loominguline heaoluühiskond - vananeva elanikkonnaga riigid ei suuda tagada samal tasemel sotsiaalse paketi pakkumist, mistõttu tuleb seda oluliselt reformida. 
• isikutele tuleb pakkuda võrdseid võimalusi, olenemata nende positsioonist;
• suurenenud koostöö era- ning kolmanda sektoriga, riik ei pea kõiki teenuseid ise pakkuma, ainult rahastama;
• kvaliteetne haridussüsteem võrdsete võimalustega on arengu aluseks. Erinevalt Eesti praktikast peab autor haridussüsteemi panustamist ja rahastamist väga oluliseks riigi konkurentsivõime tõstmiseks.
3. Inimkeskne ja jätkusuutlik areng - inimesed on innovaatilisemad, kui nende heaolu töökohal on tagatud. Täna pööravad ettevõtted aina rohkem tähelepanu oma töötajate heaolule, kuid viimase statistika kohaselt on tööpäevad veninud pikemaks ning stressitase on tõusnud. Näiteks American Institute of Stress andmetel koguni 80% töötajatest kannatavad stressi all;
4. Globaalne kultuur - ühiskonnad peavad suhtuma tolerantsemalt immigratsiooni, võõrtööjõu kasutamine on tulevikus paratamatu. Selle arusaamani on jõudnud paljud riigid, ning ka Eesti on viimasel ajal hakanud enam soodustama kõrgkvalifitseeritud tööjõu- ja õpperännet. Samuti tuleb soodustada arengumaade kaasamist globaalse majanduse arengusse (ennetav meede).

Aruande autori hinnangul kõige kriitilisemaks infoühiskonna arengu aspektiks on ühiskonna enda alustalad. Tehnoloogia aitab arengule kaasa vaid juhul, kui vastavad muudatused leiavad aset ka ühiskonnas endas.

Kindlasti ei saa väita, et tänaseks on Himaneni soovitused 100% kasutusele võetud. Soovitused langevad kokku paljude tulevikku orienteeritud riikide ja ettevõttete strateegiatega.

Allikad:

1. Dr. Pekka Himanen (2004) "Challenges of the Global Information Society";
2. American Institute of Stress.

Sõnumiedastusprogrammide mõju lühisõnumite osakaalule

Tootlikuse üheks alustalaks on hästi toimiv kommunikatsioon: suhtlus klientidega, koostööpartneritega jt võtmeisikutega. Kiire elutempo tasutal ei ole edastatava informatsiooni hulk vähenenud, pigem vastupidi - kasvanud. Pidevas informatsioonitulvas oma sõnumi märgatavaks tegemine nõuab aina loomingulisemat lähenemist. Efektiivse kommunikatsiooni taga peitub võime oma sõnumit lühidalt, selgelt ja ühemõtteliselt edastada. Tehnoloogiliselt on erinevaid viise oma sõnumi edastamiseks, kuid üha enam eelistatakse sõnumiedastusprogramme (nn Over-the-top content (OTT)).

Uuringufirma Informa teavitas juba 2013. aastal, et suhtlusprogrammide kaudu edastatavate sõnumite maht ületas lühisõnumite oma. 2012. aastal edastati päevas 19.1 biljonit OTT sõnumit ning 17.6 biljonit SMS-i. Sellise mahu saavutamiseks kulus sõnumiedastusprogrammidel vaid 5 aastat - esimesed programmid jõudsid laiema publiku telefonidesse 2007. aastal, esimesed SMS-id saadeti juba üle 21 aasta tagasi.

SMS-dest võõrandumine avaldab mõju mobiilioperaatoritele. Uuringufirma Ovum raporti kohaselt läks sõnumiedastusprogrammide levik mobiilioperaatoritele 2013. aastal maksma $32.6 biljonit ning 2020ks prognoositakse kahjuks juba üle $86 biljoni. Statistika kohaselt edastab üks OTT rakenduse kasutaja keskmiselt üle 30 sõnumi päevas, samal ajal kui SMS-teenuse kasutada vaid 5. Iseenesest on ju loogiline, et "tasuta" teenust kasutatakse rohkem, kuid ei saa selle põhjal väita, et iga saadetud OTT sõnum tuleks SMS-i arvelt. Samas ei nähtu uuringust, et sideoperaatorid oleksid saanud enam tulu suurenenud internetitarbimise arvelt.

Sõnumivahetusprogrammide pea piiramatud võimalused (saata pilte, informatsiooni asukoha kohta jne) on taganud kindla edumaa. 2014. aastaks on Informa prognoosinud päevaseks mahuks 50 biljonit OTT sõnumit ja 21 biljonit SMS-i. Kindlasti ei saa täna veel väita, et SMS-id oleksid lähiajal välja suremas. Sõnumivahetusprogrammid on kasutatavad vaid nutitelefonides ning enamus arengumaadest kasutavad veel aktiivselt SMS-teenust. Kuid siiski tuleb tõdeda, et ilmselt on see kaugemas tulevikus paratamatu.

Kasutatud allikad:

• The Institute for Clinical Research Education;
• Informa;
• beforeitsnews.com "Mobile Instant Messaging Apps Outpace SMS: Informa Report";
• BBC "Social messaging apps 'lost networks $13.9bn in 2011".

Mõned lood tehnoloogilisest läbikukkumisest

2014. aasta jaanuaris toimunud tehnoloogiamessil CES peatus Sony tegevjuht Kazuo Hirai ettevõtte ebaõnnestumistel: "You probably don't remember these products. But that's OK, because the rest of the world doesn't either."

Näiteks 2001. aastal turule toodud "võrgupõhine meelelahutuskeskus" eVilla korjati müügilt juba kolme kuu möödudes (!). Väidetavalt said kõik ostjad oma raha tagasi. eVilla ebaedu taga võib olla halb ajastus - tolle aja klient otsis pigem odavamaid windows'i-arvuteid. Lisaks teavitas Palm, et lõpetab eVilla operatsiooni süsteemi BeIA arendamise.
Sony esindaja John Dolak selgitused 2001. aastal jäid napisõnaliseks: "The product did not meet our expectations. It did not operate as planned.".

Märkimisväärseim on kindlasti 1970ndatel Sony poolt turule toodud Betamax'i kaotus VHS-ile. Betamax oli esimene, mis võimaldas tavatarbijal saateid lindistada ning vaadata neid sobival ajal. Tegu oli revolutsioonilise lahendusega, mis kiiresti viis intellektuaalomandi vaidluseni (nn Betamax case). Kuigi kohtusaalist väljus Sony võitjana,  kaotas Betamax peagi turule saabuvale JVC VHS-ile. Miks?

• Betamax'i videokvaliteet oli parem, kuid see võimaldas ühele kassetile lindistada vaid 1 h jagu materjali, samal ajal kui VHS-ile mahtus 2 h (terve film!);
• sama ajal kui Betamax keskendus individuaaltarbijale arendas JVC rendivõrgustikku;
• ning lisaks oli VHS lõpptarbijale soodsam.

Tehnoloogilised läbikukkumised ei ole võõad ka sellisele gigandile nagu Google. 2010. aasta mais laiale publikule avatud Google Wave suri juba sama aasta augustis (kuigi Wave kuulutati välja juba mais 2009). Kui mäletate, siis Google Wave oli kui avatud ruum, kus inimesed said suhelda, vahetada pilte, videosid ja kõike, mida hing ihaldas (vähemalt teoorias). Tegelikkuses oli see liialt keerukas keskkond, milles oli rohkelt lisavidinaid, mida Google arvas inimesed vajavat, ning milles orienteeruma õppimine nõudis kasutajalt aega. Ehk edasijõudnumad sotsiaalvõrgustike kasutajad võisid seal enda jaoks midagi leida, siis suuremale publikule see peale ei läinud.

 Allikad:

• techland.time.com
• wikipedia.org
• news.cnet.com
• engineerguy.com
• blog.kissmetrics.com